kaasaegse tantsu lava uus hooaeg algas

AND I JUST STOOD THERE, WATCHING THE SKY AND THE PEOPLE BELOW (2007)

JA MA LIHTSALT SEISIN SEAL, VAADATES TAEVAST JA INIMESI ALLPOOL (2007)

kontseptsioon, koreograafia, heli: Francesco Scavetta
koostöös tantsijatega: Laida  Azkona, Gry  Kipperberg, Dante Murillo Bobadilla, Arnulfo Pardo Ravagli
dramaturg: Sasa Bozic
valguskujundus: Stefano Stacchini
kostüümid: Gjøril Bjercke Sæther
lava: Wee, Sebastiana Di Gesu
video: Francesco Scavetta, Gianpaolo Rampini
produktsioon: Wee        
kaasprodutsent: Dansens Hus (Norway)
koostöös: combined operations (Zagreb – Horvaatia), ART Workshop Lazareti (Dubrovnik-Horvaatia), Teatro Comunale di Cagli (Itaalia)
esietendus: National Scene for Dance /Oslo, Norway, 30.08.2007





JA MA LIHTSALT SEISIN SEAL on irooniline uurimus tehisparadiisidest ja ekstreemsetest hetkedest. Lavastus salvestab tihendatud kogemuse kaasaegset seisundit, liikudes samas kiirelt läbi maastiku, ning kutsudes esile lühiajalisi tundeid, unistusi ja lihtsat tühjust… Lavastuse tuumaks on tehislikkuse väljendamine, millele on rajatud kaasaegne kogemus: keegi ei ela enam maailmas ega keeles, vaid sellest maailmast ja keelest loodud kujutluspildis.

JA MA LIHTSALT SEISIN SEAL on kogum veidratest õnnetustest, sürreaalsetest žestidest ja vestlustest, tantsust ja videolõikudest või animatsioonidest, mis kulgevad veidral, paradoksaalsel moel. Lavastus kutsub meid uurima, millised on meie seosed ja kuidas me teeme vahet isikulise ja ebaisikulise vahel, loomulikkuse ja konstrueerituse vahel. “Õnnetusjuhtumi” metafoori kasutatakse kriisi kui võtmesituatsiooni isoleerimiseks. Ekstreemne situatsioon aitab meil forsseerida meie igapäevast ettekujutust reaalsusest.

Läbi visuaalsete ja kontseptuaalsete valeasetuste uuringu tegeleb lavastus meie ettekujutusega reaalsusest läbi narratiivsete stseenide dekonstrueerimise ja samal ajal ka visuaalsete ja füüsiliste keeltega. Valides põhiprintsiibiks asetuse / valeasetuse, kasutab lavastus ära reaalsuse representatsioonide konventsioone ja koode ning nende protsesside jaoks kasutatakse pildi mõjuvõmu. Lisamise ja eemaldamise protsessis mängitakse esitatud situatsioonide tähenduste (ja märkide) kokkuvarisemisega, esitades väljakutseid vaatajate ootustele, viivitades kõrvaliste tähendustega ja luues empaatiat irooniliste üllatuste vallapäästmise teel. Publik kutsutakse vaatama midagi sellist, mille olemasolek nõuab nii suurt pingutust, kuid selle asemel on puudu hoopis sellest, mis võiks selgitada, miks see asi seal üldse on… Valeasetus on kujutlusvõime lähivaade või siis lähivaade kujutlusvõime jaoks: liigutakse edasi objekti ja situatsiooni suunas, kujundades samal ajal ümber visiooni. Osalemine selles toimub erinevalt, olles sunnitud reaalsust küsimärgi alla panema. Ja samal ajal meie kujutlus…


Antud lavastusega arendab Wee edasi uut uurimisprotsessi tantsumeediumis, mida kasutati ka eelmises produktsioonis Hey Dude, lets stick a little bit longer this time, tutvustades dramaturgiat, kus materjali areng on pidevalt killustunud ja enesesse mässitud läbi erinevate ja tihti ka vastamisi asetsevate lavareaalsuse astmetega.

Lavastus on arenenud läbi workshop’ide ja residentuuride tsükli Oslos Norras, Dubrownikus Horvaatas ja Caglis Itaalias, tutvustades tantsijaid ja tantsukunstnikke Kolumbiast, Hispaaniast, Norrast, Horvaatiast ja Itaaliast.



Wee - cv
Wee asutati 1999. aastal Oslos (Norra) koreograafi ja tantsija Francesco Scavetta (Itaalia) ja tantsija Gry Kipperbergi (Norra) poolt. Mõne aastaga on sellest saanud üks juhtivamaid kaasaegse tantsu truppe Norras.
Francesco Scavetta isiklik lugude jutustamise viis, milles ta miksib teatraalseid tegevusi ja puhast tantsu, transformeerub koos püsiva huviga teiste kunstivormide vastu. Eelmistele lavastustele iseloomulik joon on originaalselt komponeeritud ja elavas esituses muusika, mis on integreeritud videokunstiga. Francesco Scavetta teatraalsust on tihti seostatud veidra unenäolise atmosfääriga või mängulise lapsemaailmaga: kummaline, naljakas, poeetiline ja samal ajal ka üllatav. Wee kasutab oma pühendumust kunstile kui delikaatset ettepanekut mõttevabadusele, koos väljakutsega delikaatse raamiga postmodernsele allegooriale, kus mittemiski ei ole iseenesest mõistetav kuid samas on kõik näiliselt väga lihtne. Kus mälestused, tunded ja unistused kokku kuhjuvad, muutudes punutuks, nagu sosistatud ja soovitud. Uuringu tuumaks on alati olnud tegeleda hapruse ja paradoksiga, ilmutuse ja unenäoga, empaatia ja üllatusega, vältides narrative ja materiaalseid klišeesid, seades humoorika umbusu alla reaalsuse ja identiteedi. Wee’d on viimastel aastatel toetanud Norwegian Arts Council, Norsk Fond for lyd og bilde, Norwegian Foreign Affairs, Oslo Kommune ja Fond for utøvende kunstnere ning on oma töid tihti produtseerinud kaas-produktsioonis või koostöös erinevate festivalide, teatrite ja Euroopa institutsioonidega.