K E H A M I I ME l k e L u y t e n
kehamiim sündis 1930. aastatel prantsusmaal, loojaks prantsuse miimi-näitleja, lavastaja ja pedagoog etienne decroux (1898-1991).
nimetusega "kehamiim" seostub paljudel ekslikult pantomiim, kuid tegelikult viitab see eelkõige miimile torsoga ja on vastandlik pantomiimile, kus on olulised käed ning nägu.
pantomiim on 19. sajandil prantsuse teatris valitsenud sõnadeta loo jutustamise stiil, kus näitleja kasutab enda arusaadavaks tegemiseks oma käsi ning nägu: liigutustega imiteeritakse erinevaid tegevusi ja puuduvaid objekte, grimassidega väljendatakse emotsioone. kehamiimis ei ole loo jutustamine oluline ning näitleja liikumine mõjub abstraktsemalt. oluline roll on füüsilisel töötamisel, mida ei imiteerita nagu pantomiimis. tihti kasutatakse lavastustes teksti, mis lisab liikumisele situatsiooni ning ärgitab publiku fantaasiat. muusikana kasutatakse nö kordusmuusikat, et pakkuda kontrapunkti ebakorrapärasele liikumisele.
näitleja, kes õpib kehamiimi tehnikat, harjub oma keha erinevaid osi samaaegselt ning erinevas dünaamikas kasutama. see on tehnika, mis avardab keha sisemist tunnetust ja välist plastikat. lisaks arendab see tehnika tähelepanuvõimet, märkamaks pisidetaile, kuna tehnikat õpitakse algul meistri tähelepaneliku jälgimise ning tema liikumise imiteerimise abil. sarnase õppevormiga treenitakse traditsioonilisi aasia teatri näitlejaid. kehamiimil on palju ühiseid jooni jaapani no teatri tehnikaga (nt dünaamilise liikumatuse kasutamine ning kehakaalu ja takistuse kasutamine liikumises). thomas leabhart on öelnud: "kogu see töö, mida me teeme, on selleks, et näitleja oleks oma liikumises autentne ja tõeline. decroux ütles, et me õpime miimi mitmeid aastaid selleks, et olla laval absoluutselt vaikne ja liikumatu, et olla liikumatult huvitav."

pärit hasseltist, belgiast, elab ja töötab praegu los angelese osariigis. 1998 aastast alates on ta töötanud ühena thomas leabharti assistentidest, abiõpetajatest ja peamistest esinejatest kehamiimi vallas. ta on üles astunud leabharti lavastustes corporeality (2ooo), les guerres que j`ai vues (2oo2), eau (2oo2) ja the bald soprano (2oo3). corporeality, les guerres que j`ai vues ja eau esitati pariisis sellistes teatrites, nagu centre national du mime, theatre de la danse, le regard du cygne ja le samovar. the bald soprano esitati sellistes ülikoolides, nagu occidental college, university of california at irvine ja university of la verne. elkel on ka mitmekülgne soolorepertuaar, mida ta on esitanud rahvusvahelistel festivalidel nagu REDCAT, los angeleses teatris son of semele ensemble theatre, esinemiskunstide teooria rahvusvahelisel konverentsil mehhikos, belgias festivalidel the dream shot ja Ņe stilte doorbroken, prantsusmaal sellistes esinemiskohtades, nagu studio philippe genty, atelier de belleville ja universite paris III la sorbonne nouvelle ja jaapanis kangetsukyo stuudios, atelier gekkenis ja honen-in templis. 2oo9. aasta jooksul sõlmis elke tihedad sidemed ameerika lavastaja ja avangardi pioneeri robert wilsoniga. 2oo6 suvel teenis ta resident-artistina watermill centre`s, kus õpetas kehamiimi ja mängis wilson titans`i trupis. 2oo7 aprillis naasis ta külalisartistina watermilli keskusesse. selle residentuuri ajal hakkas elke lavastama uut tükki, mis sai inspiratsiooni ususektilt american shakers (ka mööblivalmistajad). see uus tükk, pealkirjaga a litte of more, esietendus los angeleses uue originaalloomingu festivalil REDCAT ja järgnevalt võis seda näha san franciscos teatris NOHspace. loe veel
olla liikumatult huvitav/kadi tudre/sirp 20.06.2008
|