Performance Põika!

leiab aset Viljandis täpses ajastuses

Kodanikud on ühtlasi osalised, kes leiavad mahti jälgida siinset ajaplaani ja kaasa põigata:

6.00 Hakkame kohe peale, nõuka aja taksopargi juures, seal kus jõulukuusk seisab, spordihalli juures. (kogunemine)

7.00 Lahkume

10.00 A ja O poe juures Kantrekülas

10.10 Säästumarketi juures teel Männimäele...

13.00 Viljandi järve paadilaenutuse juures.

17.00 Veepuhastusjaam Tartu maantee ääres

20.00 maaliinide bussijaam

21.00 Turuvärav

22.00 Paala järve truubi juures (priimus ja kartulid)

2.00 Viljandi Haigla „unimütsid“ (porgandiaed)

4.00 „Põika maraton“ mööda Tallinna maanteed  kuni Viljandi raamatukoguni ja tagasi või mitte midagi

5.00 nõuka aja taksopargi juures, seal kus jõulukuusk peaks seisma, spordihalli juures. (kogunemine) 

6.00 lõppppõige auruga

Põika on ränne minemiseks, mis midagi tähistab, mis võiks olla näiteks esmavajadustega lagedale tulemine. Kuid raha napib ja leiad, et liikuda kuhugi polegi ideaalseim viis edasi minna, kui oleks takso. Taksojuhiga võiks ju vestelda.

 ja kui lähed jala ja kui sul on seltskond...

Viljandisse - loodusesse - konstrukti ehk labürinti, mis takistab tee kulgemist, nagu uhkus takistab inimeste unistusi. Me oleme mugavdunud Viljandis patsillima ja reaalsus on imiteerimine.

Milliseks me oleme söandanud need mõelda?

Reaalsus on igav (läbi akna vaadates).

Põika esindab tegevuslikku aktsionalismi. Me pöördume tänavale, et püüda juhusliku vaataja pilku. Aktsioonid on lahti joonistatud linnaruumis ettekavatsetud trajektooril. Oleme alati põikamise aktsioonidest  ka linnarahvast eelnevalt teavitanud.

Aktsionalismi on kunsti valdkonnas mõistetud linnaruumi ja eraruumi piire kompiva ettevõtmisena. On tarvitatud ka alates 60-ndatest alguse saanud performatiivseta kunstide peavoolu mõistena.

Tantsuvaldkonnas on tegevuslikkust kasutatud vastandumaks poeetilisele liikumisele. Tantsus on tegevuslikkus igapäevase ja poeetise liikumise piiril asetsev tihti improvisatsiooniline tegutsemine.

Rait Rosin, Mari- Liis Eskusson, Anu Vask ümisevad: „Me oleme põikajad.“